Re: Poolteist nädalat pärast õnnetust

[Emma McGregor]

Emma plaksutas. "Päriselt räägid?" naeratas neidis rõõmsalt.

[Thomas Joseph Day]

"Jaa," sõnas Tom, veel laiemalt naeratades. "Aga ainult siis, kui sa päriselt ennast ei pinguta. Ta pani minu vastutama," lisas ta muiates. Siis astus arstitädi uksest sisse, silmitses Emma haiguslugu ning küsis, kuidas Emma end üldiselt tunneb.

[Emma McGregor]

"Hästi," vastas Emma arstile. Arst vaid muigas selle peale ja puuris neiu haiguslugu tähelepanelikult. Ta rääkis, et jalg iseenesest on okei, aga sellele liiga palju koormust anda poleks hea. Ja kätest tuleks pilt teha, enne, kui minekuks läheb. Lihtsalt igaks juhuks. Aga kõik ülejäänud arsti jutt oli pigem positiivne, kuigi ta rõhutas palju puhkust ja mitte rabelemist ja kooli mitte tormamist, kohe mitu korda.
Emma vaatas õnnelikult Tomile otsa. Siis ütles arst, et käib korra ära ja tuleb ratastooliga tagasi, et tüdruk röntgenisse viia. Ja juba oligi arst kadunud.
"Ma saan välja," rõõmustas Emma kuid tõsines siis pisut. "Ma peaks emale helistama, et ta mulle riideid tooks ja et ta ikka teaks et mind välja kirjutati," lausus neidis.

[Thomas Joseph Day]

"Sul on telefon siin?" küsis Tom, valmis tüdrukule enda oma pakkuma. Ka tema näol oli naeratus - talle meeldis, kui Emma rõõmus oli.

[Emma McGregor]

"Mu telefon läks õnnetuse ajal katki," sõnas Emma ning hammustas oma alahuult.

[Thomas Joseph Day]

Tom võttis oma kotist telefoni välja ning ulatas selle neiule. Naeratus püsis tema näol ja ta lootis, et tüdruku tuju õnnetusele mõtlemise pärast ei lange.

[Emma McGregor]

Emma võttis tänulikult telefoni. "Aitäh, ma ei suuda sind ära tänada." Neidis valis pähe õpitud numbri ja helistas. "Tere, palun ühendage mind Claire McGregoriga." Hetkeks oli kõik vaikne. "Tema vanem tütar... Millal tal see lõppeb?" Oli jälle väike paus. "Aga kas te võiks talle öelda, et ta helistaks sellele numbrile hiljem? Okei, aitäh." Emma lõpetas kõne ja ulatas telefoni Tomile tagasi. "Tal on koosolek," sõnas neidis.

[Thomas Joseph Day]

Tom naeratas tüdrukule. "Siis tuleb meil natuke oodata?" küsis ta.

[Emma McGregor]

"Ma ilmselt jõuan vahepeal röntgenis ära käia," ohkas Emma.

[Thomas Joseph Day]

Tom kallistas Emmat. "Ei ole hullu. Mõtle, sa saad siit juba täna välja," ütles ta vaikselt.

[Emma McGregor]

"Jah, seda küll," naeratas Emma ja juba tuligi arstitädi tagasi ning käskis Emmal tooli istuda. Neidis ajas end aeglaselt voodis istuli ja kolis ratastooli. 'Kolimise' käigus selgus, et ta jalad on lamamisega liialt ära harjunud.

[Thomas Joseph Day]

Tom silmitses veidi murelikult, kuidas Emma ratastooli kolis. See ettevõtmise kulges üsna vaevaliselt ning Tom pidi tüdrukut veidi toetama. Arst lubas Tomil kaasa tulla ning Tom võttis tooli lükkamise kohustuse enda peale. Ta sõidutas tüdruku õige ruumini. Seal võttis arst tooli enda kätte ning palus Tomil ukse taga oodata - piltide tegemisega ei minevat kaua.

[Emma McGregor]

Ja juba sõidutatigi Emma röntkenist välja. Pildid näitasid, et käed peavad veel mõnda aega kinni seotud olema, aga enam ei pea need kipsis olema.

OT: Nii on ka vahva kirjutada.

[Thomas Joseph Day]

Tomi nägu lõi Emmat nähes särama ja lükkas neiu ratastooliga palatisse. Arstitädi läks kuhugi midagi tegema. Tom haaras Emmal kätest ja naeratas talle.

OT: Haha. On.

[Emma McGregor]

"Ma saan neid nüüd liigutada," naeratas Emma ja hoidis Tomi kätest. (Kujutame ette, et talt võeti juba kipsid ära ja käed seoti lihtsalt kinni ja jaa, ma tean, et ma paranen liiga kiiresti ERITI Ryani seisundit arvestada, aga mina seda õnnetust ei tellinud ka. Ja te võite kõik ette kujutada, et see puu, mis autole peale kukkus, kukkus Ryanile pähe ja mul läks lihtsalt õnneks.) "Kas sa aitaksid mind püsti?" palus neidis.

[Thomas Joseph Day]

Tom võttis Emmal piha ümbert kinni ja aitas ta ettevaatlikult püsti, terve aja rõõmsalt naeratades. "Mul on nii hea meel, et sul parem on," ütles ta Emmale silma vaadates.

[Emma McGregor]

"Minul ka," naeratas Emma ja põimis oma käed ümber Tomi kaela.

[Thomas Joseph Day]

Tom silmitses Emmat peaaegu jumaldavalt ning suudles teda siis õrnalt.

[Emma McGregor]

Emma suudles Tomi õrnalt vastu.

[Thomas Joseph Day]

Tom pani ühe käe Emma põsele, teisega tal endiselt ümbert kinni hoides, ning katkestamata suudlust.

[Emma McGregor]

Emma suudles Tomi kirglikumalt vastu, üks käsi sasis nooruki juukseid.

[Thomas Joseph Day]

Tom hoidis Emmat enda lähedal, teda kirglikult suudeldes. Tema pea käis ringi, aga nii oligi hea.

[Oliver Finley]

Oliver kõndis koos vennaga mööda koridori, käes suur lillekimp. Õige palati taha jõudes ei vaevunud ta koputama, vaid astus kohe sisse. Kergelt kulme kergitades viis ta viivuks pilgu vennale ja köhatas siis, et oma kohalolust märku anda.

[Oscar Finley]

Oscar jäi jahmunult uksel seisma nähes Emmat esiteks täiesti jalul ja teiseks mingi nohiku embuses. Kas neil mitte Ryaniga susisenud? Vaatepilt oli igati veider.

[Emma McGregor]

OT: Grrrrrr!

Emma ehmus ja tõmbus Tomist eemale. Nähes kaksikuid hammustas neidis alahuulde. Ta kaotas igasuguse loogilise mõtlemise. Mida ta nüüd tegema peaks? Kuidas nad asjale reageerivad?

[Sponsored content]