Re: Varajane õhtusöök

[Mary Thomas]

Mary torkis oma kahvlile mõned kurgid ja kapsaviilukesed, ise samal ajal kergelt noogutades. “On, kuid see oli ka siis kui ma selle kõigega alustasin. Nüüd olen ma harjunud ja ma ei usu, et ma suudaks liha seedidagi enam,“ naljatles tütarlaps ja pistis pisikese kahvlikoguse kurke suhu.

[Oliver Finley]

"Aga kõik piimatooted ja muna ja muu taoline? See on ka keelatud?" päris Oliver edasi, keerutades uue portsu pastat ümber kahvli ja pistis need siis suhu.

[Mary Thomas]

“Ei,“ vastas ta, viies oma pilgu Oliverile. “Muna ei söö ma sellepärast, et see on sama hea kui Loode. Ja piim on sama hästi kui kellegi teise toit...“ arutas neidis oma põhjuseid, miks ta oli neist loobunud. “Aga see ei ole keelatud. On neid taimetoitlasi, kes söövad muna ja joovad piima, kuid muud liha nad ei puudu.“ tähendas tüdruk, torgates kahvli taas tomatisse.

[Oliver Finley]

"Hmm.. Üpris huvitav," muigas Oliver. "Kas sul energiast ja toitainetest sedasi puudu ei tule?" küsis mees mahlast lonksu võttes. Tema ei peaks kindlasti vaid kapsa ja porgandi peal päevad läbi vastu.

[Mary Thomas]

“Immuunsus muutub küll nõrgemaks ja mõned haigused pääsevad rohkem ligi, kuid ma elan endiselt ja ma pole ühtegi puudust tundnud. Võib-olla olen ma sellega lihtsalt niivõrd ära harjunud,“ pakkus ta, pistes seejärel hapuka maitsega tomati suhu.

[Oliver Finley]

"No ma väga loodan, et sa ikka elama jääd ka, eksole," muigas Oliver. Iseenesest oleks täitsa tore Mary't põetada, kuid kui ta peab valima neiu heaolu ja tema poputamise vahel, siis pigem poputab ta tervet Mary't. Kergelt enda segase mõttekäigu üle pead raputades asus mees uusi spagette ümber kahvli kerima.

[Mary Thomas]

Neidis naeratas taaskord, segades kahvliga oma salatit, kuid hoides pilku samal ajal Oliveril. “Ma ei kavatse surra. Mitte veel,“ lausus ta, kallutades pea kergelt küljele. “Ma olen sinuga liiga vähe aega veetnud selleks. Suudad sa mind veel mõned aastad kannatada?“ küsis neidis lõbusal toonil, lõpetades oma salati segamise.

[Oliver Finley]

Oliver manas ette mõtliku ilme, justkui kaaluks ta kõikvõimalikke variante. "No paar aastat ehk pean vastu," nentis ta lõpuks ohates, kuid ei suutnud muiet siiski tagasi hoida.

[Mary Thomas]

Paar aastat. Ta noogutas samuti kergelt, vajutades hetkeks oma silmad kinni. Nüüd kui tal oli keegi, oli isegi surmast rääkimine valus, kuid vähemalt nii kaua üritas ta elu nautida nii kuidas võimalik. Kuid jätnud selle teema praeguseks, vähemalt omaltpoolt, keskendus neidis taas oma salati söömisele.

[Oliver Finley]

"Hei.. Katsu sa ainult ära kaduda kuskile," sõnas Oliver õrnalt naeratades. Paar aastat oli ikka päris kergelt öeldud. tegelikkuses oleks mees hea meelega paarkümmend aastat Mary'ga veetnud.

[Mary Thomas]

“Polnud kavaski,“ sõnas neidis, viies oma altkulmu pilgu Oliverile. Ta oli oma salatist juba pool ära söönud ning tema kõht täitus aeglaselt. Loodetavasti teadis noormees, et ta võis alati öelda kui Mary teda tüütama hakkab. Ta võis ju alati tagasi tõmbuda kui selles asi oli. “Kui nüüd aus olla, ei tahaks ma sinust tõesti niipea veel lahti lasta. Uus elu mõte, kas tead?“ ta muigas kergelt.

[Oliver Finley]

"Tore," sõnas Oliver uut suutäit spagette alla kugistades. Vahepeal jõi ta ka mahla ja naeratus ilmus taas mehe huulile. "Ma tean täpipealt, mida sa tunned," lausus mees Maryt vaatama jäädes.

[Mary Thomas]

Mary kergitas kulmu ning kummardus pisut ettepoole, toetades pea vastu käsi, mille ta oli lauale pannud. “Võinii...“ pomises ta vaikselt. Talle meenus jutt sellest tüdrukust, kes oli käinud korraga nii Oliveri kui ka Oscariga. Vastik mõrd. Kuid ta uskus, et see neidis oli andnud mõlemale lootust ühisele ja helgele tulevikule. Iseennast ei pidanud ta aga piisavalt heaks selleks, et olla kellegi Uus elumõte, mida ta vaevalt ka oli. Loota ju võis.

[Oliver Finley]

"Nii jah," nõustus Oliver kerge muigega, pilku Mary'lt pööramata. Kuigi tal olid pea kõik neiu näojooned mällu salvestunud, hämmastas teda endiselt tüdruku ilu. See nagu kiirgas seest väljapoole. Ettevaatlikult sirutas Oliver käe ja libistas sõrmedega õrnalt üle Mary põse.

[Mary Thomas]

Mary hingas sügavalt sisse, asetades oma käe Oliveri omale ja sulges silmad. Tema puudutus oli parem kui ema pai. Naeratanud kergelt, avas ta silmad selleks, et noormehele taas otsa vaadata. “Lõpeta parem oma pasta ja läheme mujale,“ sõnas ta vaikselt. Tema enda isu oli läinud, seda kahjuks või õnneks.

[Oliver Finley]

Oliver naeratas samuti, nähes, et Mary'le ta puudutus meeldib. Ja kuidas olekski ta saanud tõsine olla, kui ta lihtsalt nii õnnega koos oli. Pisut kavala kulmukergitusega tõstis ta käe, et kelner lähemale kutsuda. "Arve, palun," sõnas mees muiates.

[Mary Thomas]

Neidis oli kergelt üllatunud kui ta kuulis Oliveri sõnu. Ta viis pilgu kelnerile, kes korraks noogutas, kadus siis leti taha ja tuli tagasi koos pisikese tšekiga. Ta silmitses arvenumbrit ja noogutas endamisi. Ei olnudki tegelikult väga kallis. Naeratanud kiirelt noormehele, maksis ta ära ja lasi kelneril lahkuda. Siis haaras ta oma tagi ja tõusis püsti. “Kuhu nüüd?“ uuris ta, libistades oma rahakoti taskusse.

[Oliver Finley]

Oliver noogutas kelnerile ja pööras hetkeks selja, et tooli seljatoele pandud tagi taskust rahakott võtta. Ümber pöörates oli Mary juba arvet maksmas. "Kuulekuule.." sõnas Oliver, aga kelner jalutas juba minema. "Mis tänapäeva naiste probleem on, et nad ise koguaeg arveid maksavad?" küsis mees pisut pahaselt.

[Mary Thomas]

Mary astus Oliveri kõrvale ning libistas sõrmega õrnalt üle tema põse kuni jõudis lõuani. Seda pisut kergitanud, vaatas ta oma pruunide silmadega noormehele otsa ja kummardus, suudeldes teda seekord pikalt, hoolimata sellest, et neid võivad teised vaatama jääda. Viimaks ta eemaldus ja naeratas kergelt. “Võib-olla on asi selles, et noormehed on Viimasel ajal väga armsad?“ oletas neidis lõbusalt ja ajas ennast sirgu.

[Oliver Finley]

Alla andvalt ohates kummardus Oliver isegi lähemale, suudeldes neidu vastu. Kogu ta pahameel haihtus sekundiga ja mehe käed liikusid Mary pihale. Veidi aega neiut pärast suudlust vaadanud ohkas ta taas. "Järgmine kord maksan mina. Ja ülejärgmine kord ja üleülejärgmine kord ja kõik järgnevad korrad ka. Hellitan su ära ja siis sa sõltud minust ja ei saagi kunagi minust lahti lasta," lausus mees kindlalt.

[Mary Thomas]

Neidis kergitas kulme ning vangutas ohates pead. “Kui me maksame, siis teeme seda koos. Sa ei kujuta ette kui jubedad on ärahellitatud naised tegelikkuses,“ sõnas ta. Pealegi oli ta juba öelnud, et ta ei taha, et keegi teda poputama hakkaks. See oli küll hea kui keegi üritas tema soove täita, kuid sageli mingi üle piiri.

[Oliver Finley]

"Küll ma su ära kannatan," muigas Oliver ja haaras oma tagi, pannes selle selga. Siis liikusid mehe käed uuesti Mary pihale tagasi. "Ja kuhu me nüüd läheme?" uuris mees.

[Mary Thomas]

Mary pööritas kergelt silmi. Ei, ei kannata oleks ta tahtnud öelda. Hellitamisega järgnes ju ilge pirtsutamine ja kindlasti heidaks Oliver ta oma majast välja, kuid noormees oli oma arvamuses nii kindel kahjuks. “Ma ei tea,“ mõmises ta vaikselt ja toetas oma pea Oliveri õlale, suunas ta oma pilgu noormehe poole. “Kuhu sa minna tahaksid?“

[Oliver Finley]

"Sinna, kus sina oled," muigas Oliver. Temal oli õigupoolest täitsa ükskõik, kus nad olid. Peaasi, et nad koos olid. Pealegi oli nüüd kõht täis ja hea olla ja mingeid takistusi polnud.

[Mary Thomas]

“Me võime minu juurde ka minna,“ pakkus neiu, hakates siis ukse poole minema. Inimesed küll ei vaadanud nende poolegi, täiesti tavaline armunute paar siiski, kuid ta soovis nüüd lihtsalt olla kusagil, kus on vaid Nemad kahekesi, mitte mõni liigne silmapaar. “Kui sul midagi selle vastu pole.“ Tema koduni oli viis minutit sõitu siit ja nad saaksid väga vabalt Mary toas vaikselt olla.

[Sponsored content]