Varajane õhtusöök

[Oliver Finley]

Oliver suundus koos Mary'ga parklasse, laskmata hetkeksi neiu käest kinni. Parkimisplats oli suhteliselt tühi, vaid mõne õpetaja autod ja kaks kaherattalist sõidukid olid osad kohad hõivanud. "Ma eeldan, et see on siis sinu oma," muigas mees mootorratta poole suundudes kuna teine kaherattaline oli tema enda Ducati.

[Mary Thomas]

Mary oleks peaaegu kekselnud parklasse, kuid suutes ennast tagasi hoida, kõndis ta Oliveriga sama kiirusega ning noogutas, kui tema musta mootorratast silmas peeti. Ta võttis taskust võtmed ning kõndis oma sõiduki juurde, käivitades selle ning võttes seejärel kiivri. Kahjuks peab ta ise seda sõidu ajal kandma, kuid nii palju saab ta sellest sõidust ikka nautida, sest kogu see aeg peab noormees ju tema ümbert kinni hoidma. Ta istus ratta peale ja pani kiivri omale pähe. Oleks tal veel teinegi, oleks ta selle muidugi Oliverile andnud, kuid eeskirjad olid eeskirjad. Ja ta ei tahtnud pahandusi. “Kuhu sõidame?“ küsis ta, vaadates nooruki poole.

[Oliver Finley]

Oliver ei vaevunud enda bike'i juurest kiivrit tooma ja istus Mary selja taha, pannes käed neiule ümber. "Bathory," vastas mees pärast hetkelist mõttepausi. Talle küll meeldis Mamma Sue kohvik väga, aga suuremaid toidukordi eelistas ta siiski restoranis süüa. See oli nagu mingi oma reegel, et vahepalad on kohvikute jaoks ja praed kuuluvad restorani juurde.

[Mary Thomas]

Mary noogutas kergelt ja tagurdas rattaga ettevaatlikult kuni seisis nii, et miski ei seganud tema sõitu. Siis sõitis ta kooliparklast välja ning kihutas restorani poole. Ta tundis ennast kehvasti sest Oliveril ei olnud kiivrit. Ning pärast Emma ja Ryani õnnetust ei julgenud ta kellegi teisega eriti kiiresti sõita.
Mõne minuti möödudes peatuski ta tuttava restorani ees, kus ta oli tegelikult kõigest paar korda käinud. Peatanud mootorratta, tõmbas ta oma kiivri peast ja võttis võtme välja ning pani selle taskusse.

[Oliver Finley]

Oliver nautis üürikest sõitu täiel rinnal. Sai ta ju siiski Maryt jälle enda käte vahel hoida. Kui nad restorani ees peatusid tuli mees ratta seljast maha, käsi siiski Mary pihale püsima jäädes. Ta ei tahtnud neiust hetkekski lahti lasta.

[Mary Thomas]

Kiivri istmele asetanud, libistas temagi oma käe ümber noormehe ja hakkas restorani poole astuma. Viimaks kohale jõudnud, tegi ta ukse lahti ning naeratas noormehele kergelt. Kuna tal oli oma rahakott ka kaasas, siis maksab ta oma söögipoolise eest ise. See oli küll nende esimene kord koos, kuid see ei tähendanud veel, et ta kavatseb koheselt Oliveri rahakotist elatuma hakata.

[Oliver Finley]

Oliveri käsi sirutus ukse poole, kuid Mary oli temast kiirem. "Tead sa peaksid tõesti end rohkem poputada laskma," muigas mees ust siiski vähemalt neiu jaoks lahti hoides. Sisse astudes rändas ta pilk üle laudade kuni ta üht sobivat silmas.

[Mary Thomas]

“Sa tahad mind poputada?“ küsis tütarlaps kui ta sisse astus ning ringi vaatas. Ta vaatas samuti ringi kuni märkas eemal akna juures üht vaba lauda. Korraks kõheldes, hakkas ta sinnapoole astuma, kuigi ta ei olnud jälle kindel, kas Oliverile see koht meelepärane on. “Mille järgi sul isu on?“ uuris ta, peatudes laua kõrval selleks, et oma tagi eemaldada.

[Oliver Finley]

"Aga otseloomulikult," sõnas Oliver naeratades ja sammus Mary järel. Üllataval kombel jäi neiu seisma sama laua juures, mis ka mehele silma oli hakanud. "Peale sinu?" küsis ta kerge muigega, tõmmates Mary jaoks tooli lauast eemale. "Mm.. Pasta."

[Mary Thomas]

“Ma kardan ärahellitusi,“ vastas ta ausalt. Sellega jääks ta liiga palju teistelt lootma ning hiljem hakkaks ta lihtsalt oma soovide ja nõudmistega närvidele käima. Ta istus toolile, naeratades Oliverile tänulikult ja tänas teda vaikselt ning lükkas ennast tooliga lauale lähemale, suunates kohe pärast seda silmad noormehele. Neid märgates oli ka teenindaja nende poole astunud ja peatus nende laua juures.
“Mulle palun köögivilja salat,“ lausus ta ning naeratas laialt noorele naisterahvale. “Ja talle pasta,“ lausus ta kiirelt selleks, et rutem jalgpalluriga omavahele jääda.

[Oliver Finley]

"Miks nii?" küsis Oliver kulmu kortsutades. Enamustele tüdrukutele just meeldiks kui neile igal sammul kõik ette ja taha ära tehtaks. Samas polnud Mary ka nagu enamus tüdrukuid.. "Ja õunamahl," lisas Oliver pilku samuti teenindajale viies ja võttis teisel toolil istet.

[Mary Thomas]

Teenindaja noogutas kergelt kui Oliver oli oma viimase soovi esitanud ja lahkus siis, jättes nad mõlemad kahekesi. Alles siis otsustas ta, et vastab noormehe küsimusele. “Siis teeksid sa kõik minu eest ära. See muudaks mind laisaks, kuid ma ei taha elatuda kellegi teise peal. Pealegi soovin ma olla iseseisev ja endaga ise hakkama saada, mitte mingisugune ärakasutaja olla,“ vastas ta, asetades käed lauale. Pigem täidaks tema ise teiste soovid, eelkõige muidugi Oliveri omad ja alles siis muretseks enda pärast.

[Oliver Finley]

Oliver kuulas neiut hoolikalt, võttes ta käed enda omadesse. "Aga ma hästi natukene võin ikka poputada," sõnas mees kutsikasilmi tehes. Uste avamine, arve maksmine, naisele tooli pakkumine.. kõik see oli tema jaoks elementaarne ja üpris raske oleks ümber kohaneda. Mitte, et ta mary jaoks seda nõus tegema poleks.

[Mary Thomas]

“See on sinust väga armas,“ lausus tütarlaps. Ja nagu alati, ta ei valetanudki. See oli tõepoolest ilus kui keegi üritas ennast muuta kellegi jaoks paremas. “Aga ma ei suudaks olla nii. Ma lihtsalt pean sulle siis midagi vastu tegema,“ lisas Mary mõtlikult, silitades pöidlaga Oliveri käeselga.

[Oliver Finley]

"Ma sõin sulle saladuskatte all öelda, et ma tegelikult olengi päris armas," muigas Oliver. Vajadusel suutis ta endiselt selle süütu väikese poisi ilme peale välja mängida. "Noo.. Seda annab ju ka alati korraldada," sõnas mees.

[Mary Thomas]

See väike egomoment poisi poolt oli üllatav, kuid teist sõna ta ei leidnudki selle jaoks kui 'Armas'. Ta tõmbas oma käe noormehe oma alt ja libistas sellega üle Oliveri põse, silitades seda õrnalt. “Ma ei saa nõustuda sinuga,“ alustas ta mõtlikul toonil, libistades õrnalt oma pöidlaga üle noormehe alahuule. “Sinu jaoks sõna Armas ei ole piisav,“ ohkas neidis vaikselt, langetades siis käe tagasi lauale.
“Annab,“ nõustus ta vaikselt, noogutades kergelt kaasa.

[Oliver Finley]

Oliver naeratas hella puudutuse peale, kuid Mary sõnu kuuldes tõmbus ta üks kulm pisut kortsu samas kui teine kerkis, andes talle segaduses ilme. Kuid kuuldes Mary teist lauset valgus naeratus taas mehe huulile ning ta põimis enda sõrmed neiu omadega. Mingil põhjusel oli talle alati meeldinud käsi nii hoida, oli see ju justkui märk võrdsusest. Tema polnud kohe kindlasti üks nendest, kes arvas, et naise koht on köögis ja lastetoas.

[Mary Thomas]

Oliveri segaduses ilme pakkus talle nalja, kuid kõige rohkem mida ta teha suutis, oli ainult leebelt naeratada ja teda silmitseda. Armas oli kohe kindlasti vale sõna tema jaoks. Siis tuli aga kelner, kes Mary jaoks taas imelist hetke rikkus, kuid õnneks sõnatult neile taldrikud ette pani ning Oliverile ka mahlaklaasi taldriku kõrvale pani. Seejärel ta lahkus, jättes noored taas omavahele.

[Oliver Finley]

Oliver noogutas pisut hajameelselt kelnerile, tahtmata sõnadega miskit ära rikkuda. "Aga tead," sõnas mees siis kerge muigega. "Mina ei saa kohe mitte kuidagi armas olla. Vastandid ju tõmbuvad."

[Mary Thomas]

Neidis kergitas kulmu ning ohkas vaikselt. “Sa tõesti vajad peeglit, poisu,“ lausus ta kerge turtsatuse saatel. Kuigi tema enda ego oli madal ja ta alahindas ennast pidevalt, ei meeldinud talle kuulata kuidas keegi teine endale kriteeriumeid jagab. “Kui vastandid tõepoolest tõmbuvad, ei hakka ma iluopile minema. Tõmbud veel eemale,“ muigas neidis lõbusalt.

[Oliver Finley]

"Esiteks pole sul mingit iluoperatsiooni kohe kindlasti vaja," sõnas Oliver lähemale naaldudes. "Teiseks on sinust võimatu eemale tõmbuda.. Ja kolmandaks," jätkas noormees, vajutades õrna suudluse Mary huultele. "Sa oled imeilus."

[Mary Thomas]

Mary sulges silmad kui ta tundis viivuks Oliveri huuli enda omade vastas ning ohkas vaikselt kui noormees eemaldus. Teda mõni hetk naeratavalt silmitsenud, noogutas ta viimaks tema pasta poole ja võttis oma kahvli kätte. “Olgu, sa peaksid nüüd sööma hakkama,“ lausus neidis viimaks, sutskates samal ajal oma salatisse.

[Oliver Finley]

"Sina ka," muigas Oliver korralikult enda kohale tagasi maandudes ja haaras kahvli kätte, keerutades spagette ümber selle. "Sa oled taimetoitlane?" uuris mees pilku üle neiu salati viies.

[Mary Thomas]

Tütarlaps pistis tomati suhu ja noogutas, mäludes kiirelt pisikese köögivilja tükkideks ja neelatades viimaks. “Väikesest saati,“ lausus ta, tõstes pilgu oma salatilt. Pealegi pidi ta ju kisakoorlasena hea figuuriga olema ning need taimetoitlus oli ka üks hea viis selle hoidmiseks.

[Oliver Finley]

"Ja kunagi pole igatsust liha järele tekkinud?" uuris Oliver muiates, pistes spagetid lõpuks suhu. Tema jaoks oli alati mõistmatu olnud just see, kuidas suutsid taimetoitlased vältida kõiki loomseid toiduaineid, mitte ainult liha. Nii jääbki taldrikusse järgi ainult salat ju?

[Sponsored content]