Poolteist nädalat pärast õnnetust

[Emma McGregor]

Emma jalg oli lahasest vabastatud. Nagu selgus, polnud luu murdunud, kõigest väike mõra, mis nüüdseks juba paranenud oli, aga tahtis siiski veel natuke lamamist. Emma käed olid endiselt kipsis. Näol olevad haavad olid kõik armideta paranenud, nii et tüdruk nägi täitsa hea välja. Ribid olid need, mis kõige enam muljuda saanud olid, aga ka nende jaoks polnud enam suuri valuvaigistite doose vaja. Neidis oli paranemas.

[Mary Thomas]

Kostus vaikne koputus ja sisse astus Mary, käes kimp karamellivärvi liiliaid. Ta naeratas kergelt oma sõbrannale. “Mul on hea meel, et sa oled terve,“ lausus ta vaikselt ja lükkas ukse jalaga kinni. Edasi astunud, võttis ta pisikeselt kapikeselt vaasi ning pani sinna pett ja siis pistis lilled ettevaatlikult sisse.
“Kuidas läheb?“ tundis neidis huvi, istudes toolile, mis oli voodi kõrvale asetatud. Niipalju kui ta oli aru saanud, olid väga paljud Emmat külastanud.

[Emma McGregor]

"Millalgi saan koju," sõnas Emma ja naeratas siis. Tema nägi lõi kohe särama, kui Mary sisse astus. "Tule palun siia," palus ta neidu. Tüdruk istus liiga kaugel ja hetkel polnud läheduses kedagi. Mary oli teistmoodi, kui Tom. Mary't Emma armastas.

[Mary Thomas]

Mary noogutas aeglaselt. Emmal oli kohutavalt vedanud, et pärast sellist avariid paranes ta kiirelt. Kuid Ryan oli endiselt koomas. Kuigi nüüd oli noormees tütarlapse silmis vaid halvas valguses, ei saanud ta muidugi muretsemiseta olla. Ka tema oli ju tema tuttav. Kuid ta ei liigutanud ennast kui ta kuulis Emma palvet. “Me peame rääkima,“ alustas ta, vajudes nüüd täiesti vastu tooliselga. Muidugi oli tal valus seda teha, kuid nad pidid edasi liikuma. Mõlemad.

[Emma McGregor]

Emma süda jättis löögi vahele. See kõlas kurjakuulutavalt. "Millest?" küsis ta vaikselt, silmist peegeldumas hirm.

[Mary Thomas]

Mary ei olnud tegelikult isegi vaeva näinud sellistele asjadele nagu seda olid pikad vabandused ja kõne sellest kui hea tal oli Emmaga olla. See oli lihtsalt mõttetu jaburus. “Meist,“ alustas ta, hingates sügavalt sisse. Kuigi sisemuses ta justkui põles, nägi ta väljast täpselt samasugune välja nagu varem. Vaoshoitud, kaame ja mõtlik. “Me ei saa enam sedamoodi olla. Mul on väga kahju, võta seda nüüd kuidas tahad, aga ma ei kavatse enam elada topeltelu. See on läbi,“ ütles ta viimaks kõik välja. Milleks venitada? Sellega saaksid nad mõlemad rohkem haiget ning ka Maryl endal oli ebamugav seda kõike öelda, kuid nad pidid sellega ühele poole saama.

[Emma McGregor]

Emma silmadest hakkasid voolama pisarad ja ta hingamine muutus katkendlikuks. Ta ei suutnud seda uskuda, kõik oligi läbi. Mary jättis ta maha. Lihtsalt niimoodi. Aga neil oli ju nii hea. Ta armastas Mary't. Miski nööris neiu kaela ja nutt ei tahtnud järgi jääda. "Mine ära," sosistas ta vaevaliselt suutmata valjemat häält teha.

[Mary Thomas]

Pisaraid nähes, ei olnud Mary arvanud, et ta nii haavavalt mõjub. Ta oleks tahtnud püsti tõusta ja teda lohutada, lubada, et rohkem ei pea ta kannatama sest neidis lahkub nüüd ta elust mingil määral, kuid ta noogutas vaikselt ning tõusis püsti ja läks ukse juurde.
“Parane kiirelt,“ lausus ta veel vaikselt enne kui lahkus.

OT: Või sa soovisid pikemat teemat?

[Emma McGregor]

OT: Ei, see sobib.

Emma nuttis lohutamatult edasi. Nüüd soovis ta, et oleks seal autos surnud, mitte nii kergelt pääsenud. Nii palju siis armastusest. Nii palju siis Maryst. Tüdruk oleks ju võinud kohe öelda, et talle ei meeldi või ei sobi, või et ta ei taha. Milleks teeselda? Ühtäkki Emma ei tahtnudki enam paraneda, ega kooli minna, ega oma sõpru näha. Kõik näis nii võlts ja nii vale. Kõik näisid reeturitena. Maailm oli üks suur reeturite pesa, kus keegi ei saanud midagi ausalt välja öelda. Kõik teesklesid, kuni neil paha hakkas ja siis ütlesid kõik otse välja tehes sellega kõigile haiget. "Hüvasti Mary Thomas," sosistas neidis, kuigi teadis, et Mary seda enam ei kuulnud. Kas armastus pidigi nii haiget tegema?

[Thomas Joseph Day]

Tom oli Emmal väga sageli külas käinud, et tema haiglas olemise aega natuke talutavamaks muuta. Ka nüüd astus ta tüdruku palati uksest sisse, naeratus näol. See kadus aga niipea, kui ta Emma nutust nägu nägi. "Emma, mis juhtus?" küsis ta murelikult, tüdruku juurde astudes.

[Emma McGregor]

"Tom," ohkas Emma läbi pisarate. Rohkem ta midagi öelda ei suutnud, sest nähtamatu nöör pigistas ta kõri kinni ja pisarad hägustasid ta nägemist.

[Thomas Joseph Day]

Tom silitas Emma juukseid, teda lohutada üritades. "Emma, miks sa nutad?" küsis ta, lootes, et asi temas ei ole.

[Emma McGregor]

Ta ei saanud rääkida ju. Mismoodi oleks Tom teda mõistud? Neidis raputas pead ja kõõksus et korralikult hingata läbi nutu.

[Thomas Joseph Day]

"Ššššs, Emma... Kuule... Ära nuta nüüd," üritas Tom ilma suurema eduta Emmat lohutada. Ta suudles neiu pealage, mõistmata, mis lahti on.

[Emma McGregor]

Emma pani oma käed ümber Tomi kaela. Ta sai neid nüüd vähe rohkem liigutada. Ainult kõverdada mitte.

[Thomas Joseph Day]

Tom heitis Emma kõrvale pikali ja võttis tema piha ümbert õrnalt kinni. Ta silmitses neiut ikka veel murelikult.

[Emma McGregor]

Emma puges Tomile võimalikult lähedale, suutmata nuuksumist lõpetada. Kui ta oli niiviisi umbes 45 minutit vappunud, sai ta viimaks oma hingamise kontrolli alla. "Tom," alustas ta sosinal. "Mul oli tüdruksõber," sosistas ta peaaegu hääletult suutmata poisile otsa vaadata.

[Thomas Joseph Day]

Tom lamas terve aja Emma kõrval, üks käsi tüdruku pihal ja teine tema juustes. Aeg-ajalt suudles ta tüdrukut laubale. Kui Emma rahunes, hingas ka Tom kergendatult. Emma lause tuli talle üllatusena ja tema käsi, mis Emma juukseid sasis, jäi hetkeks paigale. Siis kogus ta end ning küsis murelikult: "Oli? Mis juhtus?"

[Emma McGregor]

"Ta jättis mu maha. Lihtsalt niisama," lausus Emma ja hakkas uuesti nutma pugedes Tomile lähemale.

[Thomas Joseph Day]

Tom hammustas huulde. "Mul on nii kahju," ütles ta ning silitas Emma selga. "Emma... Ära nuta rohkem. Ma tean, et sul on valus, aga ära nuta."

[Emma McGregor]

Emma nuuksatas ja püüdis siis nuttu lõpetada. "Laula mulle," palus neid sosinal.

[Thomas Joseph Day]

Tomil tuli kohe üks laul meelde. Ta lootis, et see Emmat uuesti nutma ei aja. Vaikselt hakkas ta laulma:
"What day is it? And in what month?
This clock never seemed so alive
I can't keep up and I can't back down
I've been losing so much time

'Cause it's you and me and all of the people with nothing to do
Nothing to lose
And it's you and me and all other people
And I don't know why, I can't keep my eyes off of you..."

Spoiler:

[Emma McGregor]

Emma kuulas laulu sõnu ja hoidis nuttu tagasi. Talle meeldis Tomi hääl, aga see laul tuletas talle midagi muud meelde.

[Thomas Joseph Day]

Tom laulis loo lõpuni, Emma juukseid silitades. "Hakkas natukenegi parem?" küsis ta neiult murelikult.

[Emma McGregor]

Emma noogutas. Ta hakkas nii poole laulu pealt mõistma, mida see laul tegelikult tähendas. "Aitäh sulle," sosistas ta. "Palun vabandust, et ma sulle nii tegin ja enne ei rääkinud. Aga mul oli sinuga nii hea koos olla. Ja ma ei taha sinust ilma jääda. Eriti nüüd. Sa meeldid mulle rohkem kui sõber ja ma ei taha sind kaotada, sest ma ei julgenud seda sulle tunnistada," seletas neidis.

[Sponsored content]