Re: Tom ja tema väike ukulele

[Deborah Mayers]

Joonistamine.. Ka tema oskas seda, kuid ei tunnistanud kunagi. "Joonistad ka midagi asjalikku? Või lihtsalt kritseldad õpikute servadele koomiksitegelasi?" uuris neidis muigega.

[Thomas Joseph Day]

"Enamasti pigem kritseldan, ei midagi professionaalset," ütles Tom muiates. "Aga mitte päris koomiksitegelasi... Inimesed meeldivad rohkem."

[Deborah Mayers]

"Huvitav.. Sa võiksid kunagi mulle mõnda enda joonistust näidata," lausus Deb, kuid kahetses kohe öeldut. "Tähendab, sa ei pea muidugi, kui ei taha. Su joonistused on muidugi su enda asjad."

[Thomas Joseph Day]

Tom naeratas. "Ei, ma ei pane pahaks," sõnas ta. Ta lehitses veidi aega oma märkmikku. Selle lehtedel vilksasid pikad kirjutised, osad sõnad maha soditud, ning joonistused. Lõpuks leidis Tom ühe pildi, millega ta rahul oli, ning näitas seda Deborah'le.

OT: Selline joonistus.

Spoiler:

[Deborah Mayers]

Deborah vaatas noormehe pilti ning vägisi tikkus talle naeatus näole. Oli kohe näha, et noormehel oli oma stiil, mis oli üpriski huvitav. "See on vägev," kiitis tüdruk poissi.

[Thomas Joseph Day]

Tom naeratas. "Aitäh," sõnas ta. "Sina ei joonista?" küsis ta siis.

[Deborah Mayers]

"Ei," sõnas Deb kiirelt ja tõsiselt. Võib-olla veidi liiga tõsiselt, sest koheselt ajas ta oma näole endise sõbraliku naeratuse. Kuna ta seisis endiselt püsti, ronis ta pingi käetoele, asetades jalad pingile endale, olles niivisi endiselt Tom'i poole. "Kust sa pärit oled?" uuris neidis, et teemat vahetada.

[Thomas Joseph Day]

"Aktsent ei ütle ära?" päris Tom moosivarga nägu tehes, oma briti aktsenti eriliselt rõhutades. "Või tahad täpsemalt teada?"

[Deborah Mayers]

Deborah naeris. Ta oli aimanud, et poiss Inglismaalt pärit on, kuid üle küsida ei olnud kunagi patt. "Täpsemalt, jah."

[Thomas Joseph Day]

"Peaaegu London," sõnas Tom, endiselt muiates. "Väike eramaja Londonist paarkümmend kilomeetrit lõunas."

[Deborah Mayers]

"Selge," sõnas neidis. "Ja miks sa seal lahkusid?"

[Thomas Joseph Day]

"Tahtsin maailma näha. Inglismaa tüütab lõpuks ära," sõnas Tom naeratades.

[Deborah Mayers]

"Ah nii," sõnas Deborah arusaadavalt noogutades. Tal olid küsimused otsa saanud. Esialgu.

[Thomas Joseph Day]

Tom noogutas. "Ja sina oled kohalik?" küsis Tom, üritades vestluspartneri kohta midagi teada saada.

[Deborah Mayers]

"Olen küll, jah," noogutas Deb.

[Thomas Joseph Day]

"Sa oled siin palju kauem olnud kui mina. On siin huvitav?" küsis Tom nüüd.

[Deborah Mayers]

Deborah mõtles veidi. Huvitav? Noh, kuidas kellelegi.. "Ee.. nii ja naa, ütleks pigem. Nagu üks väike linnake ikka. Kõik teavad üksteist ja nii edasi." Ta ei hakanud parem mainima ka kihistumist ja seda, et tema veidike kõrgemal positsioonil asus, kui enamus koolist.

[Thomas Joseph Day]

Tom muigas. "Väikelinnade needus või midagi. Kõik teavad, kes on su vanaisa ja kellega su ema kunagi käinud on."

[Deborah Mayers]

"Täpselt nii," naeris Deb.

[Thomas Joseph Day]

"Samas, sa tead alati, kelle poole oma muredega pöörduda, või mis?" küsis Tom seejärel.

[Deborah Mayers]

Deborah kortsutas segaduses olles kulmu. "Mida sa sellega öelda tahad?"

[Thomas Joseph Day]

"No, sa tead, kes on kes ja kes mida teeb, nii et kui sul mingi probleem tekib, tead, kes sind kõige paremini aidata saab. Mul on selline ettekujutus vähemalt," selgitas Tom.

[Deborah Mayers]

Deb, kulm endiselt kortsus, mõtles veidi. Võib-olla teiste jaoks oli siin tõesti nii, kuid neidis ausaltöeldes ei usaldanud kedagi eriti tõeliselt. "Noh, võib-olla tõesti," sõnas tüdruk lõpuks.

[Thomas Joseph Day]

Tom naeratas. "Kõik korras? Sa oled kuidagi vaikne."

[Deborah Mayers]

"Eiei, kõik on suurepärane," sõnas neidis kiirelt ning lisas ka selle tõestuseks naeratuse. Ta polnud harjunud oma muredest või muudest taolistest asjadest kellegagi rääkima.

[Sponsored content]