Monumendi läheduses.

[Deborah Mayers]

Deborah jalutas mööda parki, kott üle õla, kuni jõudis monumendi lähedale, kuid siiski sellest suhteliselt varjatud kohta, põõsaste varju, üksiku vana pingi juurde. Neidis istus sinna maha ning otsis oma kotist välja ühe vihiku ja hariliku koos kustutuskummiga. Hetkeks vaatas ta ümbrust, et leida mõni ese, mida joonistada, ning märganud üksikut lindu oksa peal, alustas Deb teda joonistama.

[Oscar Finley]

Oscar jalutas läbi pargi koju. Eile oli ta oma autol rehvi puruks sõitnud ja see oli siiani esinduses, seega nüüd pidi nooruk jalutama. Väljas paistis päike ja oli üsna palav ilm, seetõttu oli Oscar pusa seljast võtnud ja selle kotti toppinud. Kui ta juba päris monumendi lähedale jõudis, märkas ta üht kisakoori tüdrukut joonistamas.

[Deborah Mayers]

Deborah'i õnneks oli lind juba üpris kaua aega ühe koha peal seisnud, niiet ta sai teha pildi täpselt sellise, nagu oli ka lind. Kuigi tüdrukul oli joonis alles alguses, nägi see juba päris hea välja.

[Oscar Finley]

Oscar kõndis edasi ja lind lendas minema. Noormees ei teadnud, et neidis just seda lindu joonistab. Enesekindlalt võttis ta suuna tüdruku poole. "Hei, mis sa kriitseldad siin?" küsis Oscar. Ta teadis Deborah'it küll.

[Deborah Mayers]

Kui linnuke minema lendas, oleks Deborah peaaegu, et midagi halvasti öelnud, kuid nähes ühte kaksikutest, sai ta õigeaegselt pidama. "Ee, hei jah," sõnas ta, pannes vihiku kiirelt kinni ja kotti. "Ma niisama."

[Oscar Finley]

"Et siis sa ei joonistanud siin ega midagi?" küsis Oscar ja viskas oma koti pingi kõrvale maha. Ise potsatas ta tüdruku kõrvale.

[Deborah Mayers]

"Ei," vastas Deborah kiirelt ning hammustas huulde. Talle ei meeldinud valetada, kuid kui ta seda tunnistanud oleks, saanuks terve kool varsti teada, et talle joonistada meeldib. Kes ikka neid kaksikuid teab. Ja joonistamisoskus ei läinud kohe kuidagi kokku sellega, kes ta oli - populaarne kisakooritüdruk.

[Oscar Finley]

Oscar muigas. Kui tüdruk polnud joonistanud, siis oli ta vähemasti kirjutanud. "Mis vahid siin siis?" küsis nooruk. Ta hääles polnud ülbust, see oli naljatlev. Oscar oli harva ülbe. Tegelikult ei mäletanudki ta ise mõnd hetke, kus ta ülbe oleks olnud. Ta naeratas pideval ja tegi alati niisama nalja. Või tögas.

[Deborah Mayers]

"Puhkan koolipäevast," kehitas Deborah õlgu. See oli tegelikult ka tõsi. Ta tõesti tuli siia pikast päevast puhkama ning ajaviiteks ka kaustiku joonistamiseks kaasa võtnud. Neidis pööras pilgu noormehele ning pilutas mõtlikult silmi. "Kas sa oled Oscar või Oliver?" küsis ta, kuna ei osanud tõesti ise neil esialgu vahet teha. "Ja palun ilma valedeta."

[Oscar Finley]

"Oliver, aga äkki olen Oscar," kergitas nooruk kavalalt kulme. Talle meeldis sellega naljatleda ja keegi ei saanud aru. Ta ise pidas lihtsamaks nende iseloomudel vahet teha. Tema oli pigem rahulik, aga Oliver toimetas pidevalt millegagi.

[Deborah Mayers]

Deborah toetas küünarnuki jalale ning pea käele, jälgides noormeest mõnda aega. "Ma arvan, et sa oled Oscar," sõnas ta lõpuks.

[Oscar Finley]

"Ja miks sa arvad, et ma Oscar olen?" küsis nooruk. Seda ei võinud iial teada, kumb ta on. Kui nad Oliveriga kõrvuti olid, võis iseloomu jälgida, aga hetkel ei saanud tüdruk kohe kuidagi täiesti kindel olla, et tegu oli Oscariga.

[Deborah Mayers]

"Sest sa ütlesid esimesena, et sa oled Oliver," lausus Deborah lihtsalt ning muigas oma veidra loogika üle. "Aga kui sa väidad vastupidist, usun ma sind."

[Oscar Finley]

"Naised ja nende loogika," muigas nooruk. "Oscar olen jah," lisas ta siis, et kõik ikka selge oleks. Uudishimu siiski näris. Tuli välja, et ta polnud ainus kes oma põhiolemuselt kõrvale kaldus. Huvitav, mis teised kutid teeks, kui kuuleks, et ta rulaga sõidab ja tantsida oskab?

[Deborah Mayers]

"Eks see ole meie eripära jah," lausus Deborah ning muigas samuti. Ta oli õnnelik, - või vähemalt lootis - et poiss oli siiski tõtt öelnud. "Ja mida sa siin ringi hulgud?"

[Oscar Finley]

"Koju kõmpisin," ohkas Oscar. "Autol on rehv katki, nüüd pean jalutama. Aga sellise ilmaga võib jalutada küll," seletas nooruk. Ilm oli jalutamiseks tõesti ilus.

[Deborah Mayers]

"Mul ei ole siiamaani autot ja ausalt öeldes ei kurda ka selle pärast," lausus Deb õlgu kehitades. Kuna Morris ei olnud kuigi suur tema jaoks, ei pidanud ta vajalikuks omada veel enda autot. Talle sobis ka vahest jalgrattaga liiklemine. Ja hädajuhtumitel oli alati olemas taksod.

[Oscar Finley]

"Auto on ikka tore. Saab vahel sõpradega Chicagosse sõita," tõi Oscar hea näite. "Aga ega nad sulle lube annaks ka," muigas noormees vihjates neiu juuksevärvile.

[Deborah Mayers]

Deborah kehitas õlgu. Kui tal oli vaja Chicagosse minna, sai ta sinna kas kellegi teisega või taksoga. Teise lause peale ta aga kergitas kulmu. "Mida sa sellega öelda tahad?" küsis ta, saamata vihjest aru.

[Oscar Finley]

"Et nii blondidele lube ei anta," irvitas Oscar. Loomulikult polnud see tõsi, aga blondiine võis ikka vahel lollitada.

[Deborah Mayers]

Deborah'i silmis oli näha midagi solvumise taolist, kuid see kadus hetkega. Blondiininaljad - loomulikult! Korraks oli ta Oscarit isegi üpriski meeldivaks noormeheks pidanud, kuid tuli välja, et ta ei eristunudki nii väga oma tiimikaaslastest. "Tore, et sul vähemalt lõbus on," pomises Deb.

[Oscar Finley]

"Ära nüüd nutma hakka. Kõik on ok ju," muigas Oscar. "Ma imestan, et sul juba pole lube," lausus noormees. Tõepoolest. Enamusel olid load juba enne 16. sünnipäeva tehtud ja sünnipäeval said need kätte.

[Deborah Mayers]

"Mul on tegelikult load," lausus Deborah veidi kõheldes. Ta oli need 16. sünnipäevaks nii igaks juhuks ära teinud, kuid sellegipoolest ei ole ta tahtnud autot omale muretseda.

[Oscar Finley]

"Iseg," muigas Oscar.

[Deborah Mayers]

Deborah pööritas silmi. "Jah, isegi," sõnas ta, rõhutades just viimast sõna kerge sarkasmiga.

[Sponsored content]