Puude vahel varjus

[Scott MacCoinneach]

Öö oli pime, kui välja arvata tänavalambid ja nukker sirpkuu. Scott istus ühe teeraja kõrval pingil kössis ja jõi rahutu ilmega midagi, mis kunagi oli ilmselt viin. Tema jalge ees vedeles juba mitu tühja pudelit ning seal passides meenutas ta mingil määral suurt ja segast karu.

[Emma McGregor]

Emma peatas oma auto pargi serval ning väljus sellest. "Ma ei kuule sind... Halloo!" rääkis ta telefoni. "Nõme kasutu kärakas, millel pole kunagi levi," porises Emma ja kõndis mööda pargiteed edasi, hajameelselt oma autole signa peale pannes. "Halloo!" sõnas ta taas valjult telefoni, aga see väike vidin ei tahtnud sealt leida levi.

[Scott MacCoinneach]

Scott kuulis ähmaselt kuskilt mitte väga kaugel, aga mitte ka väga lähedal hallootamist. Imestades, kes see veel seal öösel ringi tuigub, võttis ta suurema klõmaka juua ja jäi siis tühjaks saanud pudelit silmitsema. Kõik. Otsas. Pahuralt, nagu alati kui tal jook otsa sai, aga ta juurde tahtis, viskas ta pudeli kuskile pimedusse, kus see klirinal vastu puud tükkideks lendas.

[Emma McGregor]

Emma kiljatas, kui kuulis pudelit kildudeks lendavat. Neidis surus oma käe suule, pudel oli üsna tema läheduses koldudeks lennanud ja Em oli hirmust peaaegu kange. Ta vaatas ringi püüdes leida viskaja, kuid tulutult.

[Scott MacCoinneach]

Keegi kiljatas sealsamas lähedal. Hm. Scott jäi hetkeks mõtlema. Äkki sellel kellegil on juua? Ilmselt mitte. No proovida võib. Rahulikult ajas ta end püsti ja loivas sinnapoole, kust hääl oli kostnud, vähemalt omaarust. Tegelikult kõndis ta otse vastu puud. "Rraibe!" kraaksatas ta valjult.

[Emma McGregor]

Emma seisis tardunult ja püüdis rohkem mitte häält teha, kuid ometi ta hingeldamine reetis teda. Neidis oli Scotti varem ka linnapeal hulkumas näinud, aga päeval ja siis ajas ta lihtsalt lolli juttu. Mitte kunagi polnud Em mehe jutule keskendunud, vaid lihtsalt minema kõndinud, aga siin pimedas pargis oli mees väga hirmus.

[Scott MacCoinneach]

Läbi hämaruse suutis tuikuv Scott enam-vähem eraldada ühe seisva kuju, kelle ta arvas ähmaselt linnast ära tundvat. "Jjoo," venitas ta. "Sa, jollep, mes sa siin pimedas tätsa üksi tatsad, eh? Tuu om ohtlik. Tondid. Kollid. Mina kah. Rawr." Ta kõikus ohtlikult.

[Emma McGregor]

Segasest pominast vaid mõnda sõna mõistes astus Emma mitu sammu tagasi. "Ma olingi lahkumas," lausus ta, "Vabandust, et teid segasin."

[Scott MacCoinneach]

"Po'e midagi, po'e midagi," noogutas Scott. "Sul juua om äkki?"

[Emma McGregor]

"Ei, minul küll juua pole," raputas Emma pead, kuid siis tuli talle idee. "Aga minge vaadake bensukasse. Sealt kindlasti saab, üks mu sõbranna töötab seal praegu," pakkus Em hea idee välja.

[Scott MacCoinneach]

"Be-sukasse?" ümises Scott. "Mis paganama penni-sukasse? Mul'i ole sukki, penne veel vä'em."

[Emma McGregor]

"Bensiinijaama noh," torises Emma.

[Scott MacCoinneach]

"Bensiin on vist joodav..." jäi Scott mõtisklema. "Kusko'as see jaam siss veel om?"

[Emma McGregor]

"Nagu sa poleks siin linnas piisavalt luusinud, et teada, kus see on. Lähed mööda seda teed alla ja näedki bensiinijaama tulesid," seletas Emma hoides võõraga endiselt distantsi.

[Scott MacCoinneach]

"Bensiiiin," pomises Scott rahulolevalt. Jah, joodav. Päris kindlasti oli see joodav. "Tähh, tirtsuke." Ning ta hakkas rahulikult enamvähem bensiinijaama suunas vantsima, põrutades aeg-ajalt puudele sisse.

[Emma McGregor]

Emma jälgis mõnda aega meest, kuid suundus siis oma autoni, võttis signa maha ja istus sõidukisse. Neidis sõitis pargist minema võttes suuna Mary kodu poole.

[Sponsored content]