Natuke gootistunud vist

[Mary Thomas]

Mõte sellest, et ta saab viimaks oma perekonnast eemale, tundus Mary jaoks juba liiga hea olevat. Ja surnuaed, kus ta oli käinud nooremana pea, et igal õhtul oli hea koht kus istuda ja oma mõtteid mõlgutada. Neidis peatas oma mootorratta väravate juures ning tõmbas võtmed välja, pistes need kiire käeliigutusega taskusse. Eemaldanud kiivri, pani ta selle kergelt istmele ja astus siis surnuaiaväravatest edasi.
Väljas ei olnudki tegelikult pime. Oli veel videvik, kuid puud heitsid juba pikki varje sellele üksikule ja sama hästi kui mahajäetud kohale. Kuigi tal ei olnud siin keegi maetud, meeldis talle siin olla. See koht oli vaikne ja väga harva juhtus kui keegi üldse sinna segama sattus.

[Oscar Finley]

Oscar jalutas ka surnuaial. Teda oli sinna kiskunud justnimelt vaikuse ja rahu tõttu. Kui nüüd mõtlema hakata oli see lausa masendavalt naljakas, et kooli kõige popimad inimesed surnuaial rahu käisid otsimas. Igaljuhul, Oscar jalutas haudadevahel. Hääletult. Kui ta märkas Mary't. Noormees tundis kisakoorlaste musta varju kohe ära. Mitte, et Mary oleks teiste biffide varju jäänud, ta lihtsalt erines teistest tibidest. Nooruk otsustas nüüd natuke lollitada. Ta hiilis neiule seljatagant hääletult lähemale ja pani siis oma käed talle ümber.

[Mary Thomas]

Mary ei kuulnudki kui keegi talle tagant lähemale hiilis, kuid järgmisel hetkel oli ta kergelt võpatanud. Seejärel pööras ta ennast aeglaselt ringi, avastades, et seisab vastamisi ühega kaksikutest. “Tere Oliver,“ pomises ta, kuid kortsutas siis kulme. “Või Oscar.“ Ta ei osanud neil erilist vahet teha ning nagu ta juba aru saanud oli, meeldis poistele väga lollitada teiste peal sellega, et nad olid väga sarnased.

[Oscar Finley]

"Oscar," noogutas noormees ausalt ning muigas. "Hirmutasin ma sind?" küsis ta kavalalt. Tal polnud plaanis Mary südant seisma panna, aga kerge ehmatus ei teeks ju tüdrukule halba või mis.

[Mary Thomas]

Mary hingas kergendatult sisse kui talle ei valetatudki enam. Või vähemalt oli ta selles kindel. “Jah,“ ei hakanud neiugi valetama. Nad olid ju siiski surnuaias ning ta ei olnud ju oodanud, et keegi järsku tuleks ja talle käed ümber paneks. Siis aga ta kogus ennast natuke ning astus sammukese kaugemale. “Tulid siia kellegi hauda külastama?“ küsis ta.

[Oscar Finley]

"Ei, ma vahin siin niisama ringi," sõnas Oscar ja silmitses neidu. "Mis sind siia tõi?" küsis nooruk. Ta vedas pilgu surnuaiale ja vaatas seal ringi. Väljas oli päris hämar. Mida tegi üks kisakoori biff sellisel kellaajal surnuaial? Muidugi oli Mary teistest erinev. Ta polnud selline blond tibi, nagu Emma või Debbie või veel mõned tšikid kisakoorist. Ta oli pigem julge ja enesekindel tšikk.

[Mary Thomas]

Korraks tundus talle nagu oleks vastus sarkastilise alatooniga antud, kuid ta ei hakanud midagi pärima. Kui ta ka oligi tulnud siia vaid selleks, et niisama ringi vaadata, oli neil ühine tegevus täna õhtul. “Tulin samuti lihtsalt ringi vaatama,“ sõnas neidis. “Ma armastan selliseid kohti kus on sünge ja vaikne,“ lisas ta mõne hetke pärast kui samuti ringi vaatama jäi. Puud heitsid juba pikemaid varje mis tähendas vaid seda, et peagi muutub siin kõik pimedaks. Kuid see andiski rohkem võlu surnuaedadele.

[Oscar Finley]

OT: Muide, see teema on enne seda, kui mu kaksikvend su ära sebis.


Oscar noogutas: "mõnus vaikus on siin küll." Siiski oli veider näha õblukest neidu surnuaial, pimedas, üksi. "Tihti eksid siia?" küsis nooruk. Äkki Mary oligi tegelikult mingi creepy satanist või midagi. Tegelikult tuli siia haudu rüüstama ja nüüd ei julge tunnistada. Oscar muigas oma mõttelennu peale. See käis tal lihtsalt sekundiga. Ühe hetkega suutis ta välja mõelda, kust Mary tuli, kaua ta siin juba olnud on ja kuhu edasi suundub ning loomulikult ka seda, kuidas Oscar kõik ta plaanid nüüd nurjas. Poisi mõttelend ei tähendanud loomulikult seda, et nii päriselt ka oli. Aga huvitav oli nii mõelda.

[Mary Thomas]

Mary noogutas kergelt ja pööras talle selja, hakates edasi astuma. “Jah,“ vastas ta. See ei oleks pidanud inimesi eriti üllatama, kuid alati oli tore teisi informeerida. “Nii palju kui võimalik.“
Siis aga vaatas ta üle õla, kergitades korraks kulmu. “Sina? Ma ei usu, et see on sinu lemmik ajaviite koht,“ tähendas tütarlaps.

[Oscar Finley]

"Siin on vaikne," põhjendas Oscar end taas. "Aga ma ei käi siin tihti," lisas ta. Tal polnud põhjust sinna kuigi tihti eksida ja kui ta olekski seda teinud, oleks nad Mary'ga juba ammu kokku jooksnud. Oscari pilk libises üle neiu keha - ta oli kuum.

[Mary Thomas]

Ta nõustus noormehega, kuigi ei vastanud talle enam mingil moel. Ta ei saanud ka aru miks need, kes otsisid vaikust, ei tulnud siia. See oli ainus koht kus inimesed rääkisid sama hästi kui sosinal. Siis aga tõmbas sõrmedega läbi enda mustade juuste ning libistas käed taskutesse ja hakkas edasi astuma. “Sulle meeldivad surnuaiad?“ küsis ta jutujärguks.

[Oscar Finley]

"Ainult oma vaikuse poolest," sõnas Oscar ja pidas neiuga sammu. Igal muul moel tekitasid need temas kõhedust.

[Mary Thomas]

Neidis noogutas viimaks taas. “Ja muu salapära ning see, et need, kes väga usuvad, võivad kohata siin 'vaime'? See sind ei meelita kohale?“ küsis Mary, vaadates noormehe poole, kes tema lähedal kõndis.

[Oscar Finley]

"Eih. Ma ei usu sellist loba," sõnas noormees kindlalt. Igasugune üleloomulik jura tundus igati ebaloogiline.

[Mary Thomas]

Mary ohkas vaikselt. Kõik olid nüüd nii kitsa silmaringiga ja uskusid ainult seda, mida nägid. Tema näiteks uskus küll vaimude olemasollu. Samuti uskus ta ka vampiiridesse, mis sellest, et selliseid vereimejaid polnud tegelikult olemaski. “Kahju,“ lausus ta vaikselt.

[Oscar Finley]

"Miks?" imestas Oscar.

[Mary Thomas]

“Minuarust on paranormaalsus lihtsalt väga huvitav. Kuid ma ei taha sulle seda asja paele suruda. Igal ühel on oma maitse,“ sõnas ta lihtsalt. See oli üks väike osa miks ta käis surnuaedades. Vaimud ja süngus. Ta lootis kunagi mingisugust hinge või vaimu kohata, kuid mitte Praegu ja mitte siis kui ta selleks päris valmis ei olnud.

[Oscar Finley]

"Olgu. Sinu arust on huvitav, siis olgu," noogutas Oscar. Tore, kui neiu oma tahtmisi peale ei hakanud suruma. Inimesed, kes enda tõde teistele pähe toppisid, ärritasid Oscarit. Selliste inimestega nooruk väga suhelda ei tahtnud.

[Sponsored content]