Hämaras.

[Saara Novell King]

Saara jalutas vaikselt pargis, osadel pinkidel istusid inimesed, kes naersid ja rääkisid, osad vaatasid lihtsalt loojuvat päikest. Aga ühel pingil istusid kaks neidu, üks neist meenutas Saarale ta endis tüdrukut, kelle järgi Saara kohutavalt igatses: 'puhka rahus,' lausus ta vaikselt.Pisarad hakkasid talle taas silma tikkuma. Ta üritas neist võitu saada ning hingas paarkorda sügavalt sisse. Siis pühis ta käega pisarad. Ning kõndis tühja pingini, kuhu ta ka istus. Ta vaatas taevasse, mis oli hämar. Õrnalt oli veel näha päikeseloojangut. Ta hingas taas sügavalt sisse ning pani käed oma jaki taskutesse.

[Thomas Joseph Day]

Tom oli otsustanud õhtusele jalutuskäigule tulla. Mööda pargiteed kõndides toksis ta kivikesi. Ta ehmus, kui üks neist ühe pingil istuva võõra blondi neiu jalga tabas. "Oi, anna andeks!" hüüdis Tom ning astus jakki kandva tüdruku juurde. "Ega ma sulle väga haiget ei teinud?"

[Saara Novell King]

Saara ei pannud tähelegi kivikest, mis ta jalga tabas. Ta kuulis kedagi vabandamas.Siis pööras ta pead hääle poole, ta kahetses oma tegu koheselt, sest ta nuttis, jälle. Ta kirus end mõttes igakord, kui nuttis. Saara pidi olema tugev, unustama oma varajasema elu ning alustama puhtalt lehelt. "Ei, ei teinud." Naeratas Saara läbi pisarate poisile, see naeratus oli võlts. Ta pühkis käega kiirelt pisarad ning vaatas poisile uuesti otsa, üritades taas naeratada.

[Thomas Joseph Day]

"Mis halvasti on?" küsis Tom murelikult.

[Saara Novell King]

"Midagi," naeratas Saara taas võltsilt poisile, kes tundus sõbralik. Saara sulges hetkeks silmad, sest tundis uusi pisaraid. Ta hingas sügavalt sisse ning üritas oma mõtted teisele lainele lülitada. Peatselt avas ta taas oma veidi punakad silmad, kust enam pisaraid ei ilmunud. "Tere, ma olen Saara." Naeratas ta nüüd siiralt.

[Thomas Joseph Day]

"Mina olen Tom," sõnas noormees ning istus Saara kõrvale. "Kui sa tahad, võid rääkida, aga ma ei surgi," ütles Tom neiule viisakalt.

[Sponsored content]